Suur väsimus ja lennujaamas ootamine olid eilse päeva põhisündmused. Õhtul ainult ootasingi, et kell lõpuks ometi 10 saaks, ükskord ta saingi. Lootsin, et lennukis siis pakutakse kohe reisi alguses söögid ära ja saab magama lõpuks aga kus sa sellega. Kõigepealt ikka jagati tekid ja padjad ja silmaklapid, et ikka saaks magama jääda.No uni tuli küll hea, õnneks ärkasin selleks ajaks üles kui sööki pakuti. Aga lennuk ise oli väga suur ja mugav, kõrval istus mingi vanapaarike, kes olid väga sõbralikud. Üles ärkasin päikesetõusuks. Imeilus vaade oli. Aga kindlasti mitte parem, kui öösel Moskva linna lennukist vaadata. Ühesõnaga kohale jõudsin ilusti. Siis aga läksin otsejoones Viisa punkti, kus mulle meeldivalt õeldi, et kui lennujaamas püsin, siis ei ole vaja viisat teha. Kui aga oma pagasile järgi hakkasin minema, siis õeldi et teil tuleb ju teine check-in teha, selleks on viisat vaja. Oh kuidas ma vihastasin 1000 bahti check-ini eest??? Aga siis vaatasin asja positiivsemat külge, mul ei ole niikuinii mitte midagi 20 tundi teha, seega otsustasin linna peale minna. Enne aga tuli viisa ära vormistada, natuke edasi-tagasi jooksmist ja asi oligi tehtud. Järgmiseks pagasile järgi. Mida aga polnud oli minu pagas. Esiteks olin juba üleni higine edasi-tagasi jooksmisest, sest lennujaamas on palav, muidugi külmem kui väljas ja mul olid teksad jalas, kinnised jalanõud ja dressipluus, mida mul plolnud kuhugi panna. Ja siis tuli hakata veel pagasit taga otsima. Lõpuks peale tunniajast erinevate inimeste poolt mind igale poole saatmast, tuli välja, et mu pagas on teises lennujaama otsas ja see on valve all. Siis hüppas närv sisse, et kas tõesti on mul seal midagi sellist, mida olla ei tohiks. Aga kui ma peale pikka kõndimist sinna jõudsin ja nägin et mu kott on paljude teiste keskel ja see pole mitte valve all olnud, siis tuli süda püksisäärest välja. Hakkasin ise ka mõtlema, et mu pagas äkki ei tulnud selle lennuga, millega mina, sest mul oli ümberistumine Moskvas. Igatahes panin jooksuga oma asjadega invavetsu ennast korda tegema. Polnud ju 2 päeva oma hügieenitarbeid näinud. Riided õhemate vastu vahetatud, otsustasin et viin nii pagasi kui käsipagasi hoidu. Jälle läks lahti üks suurem jooksmine, sest kõik saatsid mind kuhugi, kus tegelilkult pakihoidu pole. Lõpuks saadeti 4-le korrusele ja sealt ma ta leidsingi. Viskasin kotid sinna ja panin linna poole ajama. Transpordiks kiirrong. Nii kui ma sealt rongist lõpppeatuses Phaya Thais väljusin, lämmatas õhk mu sõnaotseses mõttes ära, kuna polnud ennem õue sattunud, sest läksin rongile maa alt. Igatahes võttis see aega toibumiseks. Mõtlesin, et ehk kui sealt peatusest välja saan, siis tuul teeb asja paremaks, aga nii kui tuli esimene tuuleiil oli mul tunne nagu keegi seisaks ülisuure fööniga mu ees. Muidugi oli tore, et olen lõpuks soojas aga ma ei osanudki reageerida, pole kunagi sellises kliimas olnud. Järgmisena mõtlesin kohe jalutama minna, mis oli päris hea plaan- sain kohalike elu jägida, kuna käisin ka mööda kõrvalisemaid tänavaid. Sain muidugi pikkade pilkude osaliseks, aga ei teinud väljagi, äkki röövitakse ära ka veel.Jube räpased tänavad olid seal ja loomulikult tõi kuumus selle veelgi esile, hais oli meeletu ja ise olin ka higikott valmis. Ei saa aru kuidas kohalikud suudavad siin pikkade mustade riietega ringi käia. Lõpuks tagasiteel jaama mõtlesin, et lähen vaatan nüüd teisele poole tänavat ka, ja see osutus samuti heaks ideeks. Sattusin massaašisalongi juurde. Kohe tuli kena noormees juurde ja pakkus mudimist. Selgus, et tund aega ülekeha massaaši maksab 200 bahti, ehk natuke alla 5 euro. Kuna mu liigesed on kõik sellest reisist juba väga läbi omadega, siis miks ka mitte. Nii juhatatigi mind sisse ja vastu tuli kena neiu. Tõi seevbivee ja pesi kõigepealt jalad ära(mitte et nad väga mustad oleksid olnud, aga see on neil kohe protseduuri osa). Edasi juhatati mind ülakorrusele, kus paluti ennast wc-s tühjendada, polnud küll häda aga kui on käsk siis on käsk. Pärast selgus, et ega see asjata polnud. Alguses eeldasin seda, et mängu tulevad õlid jne, nagu Eestis kombeks. Aga siis plahvatas, et olen Tais ja siin on see rohkem käte ja jalgade väänamine, kartus tuli sisse. Eks täpselt nii see oligi, kõigepealt said jalad väga põhjaliku tähelepanu osaliseks, siis käed ja lõpuks selg. Muidugi oli kogu protseduur väga valulik, kuid ma olen arvamusel, et see on kõige parem massaaš, mis olemas võib olla. Pärast on niii hea ja kerge olla. Pea käib isegi ringi, sest kogu vereringe on maximumkiirusel tööle pandud.Ja kui kella hakkasin vaatama, siis oli tunni asemel hoopis poolteist tundi massaaš, hind oli endiselt 200 bahti, millest mul kahju absoluutselt ei ole. Pärast seda hakaksin tagasi jaama poole minema, see raskusi ei valmistanud õnneks, sest kõik inimesed olid üdini lahked ja juhatasid mind kenasti kohale. Nüüd istun jällegi lennujaamas, kus on mõnusalt jahe, ja see on hetkel kõige parem. Päev läbi sellise kuumuse käes tapab. Aga nüüd ma olengi ainult sellise kuumuse käes. Eestisse tulles ilmselt külmun jääpurikaks. Ja netti ka pole siin, sellepärast jõuab see osa ka hiljem Teieni:(
No comments:
Post a Comment