Bali trip kuni viimase päevani

Tagasi Balil,otsustasime, et läheme tagasi Kerobokani, Kus olime enne Gilile minekut. Kuna minu digikas ütles mingil põhjusel üles, siis pidin uue digika ostma. Okei, ostsin siis uue digika. Päevad möödusid põhiliselt kas rannas vedeledes, poodeldes, süües või hostelis filme vaadates. Mingil hetkel käis mul peas klõps. Ma tahan edasi jätkata üksinda. Paar päeva seedisin oma otsust ning siis ühel päeval kui taas Kuta rannas olime läksin ühe kohaliku mehega rääkima, õigemini tema tuli minuga rääkima. Siis jõudsime selle punktini et ma otsin uut elamispinda Kutas. Ta oli kohe lahkesti nõus mind sõidutama odavate hosteliteni. Nii ma siis leidsingi endale Guesthouse Bali Dwimpa. Iseenesest polnud viga midagi, aitas elada küll. Sain laiutada terves toas jne. Samal päeval kohtasin rannas ka Kanada rokkbändi, kes kutsusid mind enda kontserdile. Kuna kolisin kohe sellel päeval Kutasse( suurem linn Balil) siis oli väike plaan juba õhtuks olemas. Nonii, jõudsin viimaks oma asjadega uue koju. Mõnus tunne oli. Väike dušš, kleit selga, juuksed kammitud, kerge meik ja olingi valmis väljaminekuks:D Kõigepealt pidin üles otsima baari nimega Twice. Ning kui olin natuke oma hotellist eemal otsustasin infopunktist küsida kus see asub. Nemad hakkasid naerma ja ütlesid, et vaataksin seljataha ja seal asuski Twice bar. See läks küll libedalt, mõtlesin. Astusin siis sisse ja näitasin flaierit ja küsisin, kas see bänd esineb täna siin. Keegi ei teadnud midagi. Kurjam, siin peab kuskil teine Twice Bar olema. Otsisin seda vähemalt tund aega, aga ei midagi. Siis otsustasin minna mingisse pubisse ja võtta mõned kokteilid, kuna seal oli ostad 1 saad teise tasuta siis ei pidanud palju raha kulutama. Natuke aega pärast saabumist tuli juurde Austraalia kutt, hakkas rääkima jne. Oli puhkusel, 24 aastane insener. Mõtlesin okei, ma ju võin temaga mõne sõna rääkida. Sellest mõnest sõnast sai natuke rohkem, läksime edasi diskoteeki, mis oli täitsa tühi. Natuke aega olime seal, siis järgmisesse. Ta ei teinud enam väljagi kui rääkisin et tahan Kanada bändi kuulama minna. Ühel hetkel otsustasin lihtsalt jalga lasta. Ta oli WC-s samal ajal. Läksingi otse sellesse vanasse Twice baari ja oma üllatuseks nägingi bändi seal. Nemad röömustasid minu tuleku üle ja mina nende leidmise üle:D Pärast läksime kõik koos edasi pidutsema. Järgmine päev oli selleeest rahulik ja möödus pohmakat välja magades. See-eest järgneval päeval läksin randa, hea oli olla:D Käisin vees, lugesin raamatut. Kuni kuulsin enda nime. Nonii, kes see nüüd olla võib. Vaatasin ja nägin eemal tuttavat 4 nägu. Kanada poisid oli jälle platsis, koos neid ümbritsevate kauplejatega. Nad olid lihtsalt kauplejate magnet. Vahepeal ümbritses neid rohkem kui 10 kauplejat. Lõpuks kui nad olid oma ostlemisega ühele poole saanud, tuli meie juurde üks kohalik õpetaja, kes küsis, kas tema õpilased võivad meiega inglise keelt praktiseerida, meie loomulikult polnud vastu. Vestlus kestit kuskil pool tundi, vahva oli. Ja lõppes kohustusliku grupipildiga. Kell hakkas juba neljale lähenema. Ja poisid tahtsid enne kontserti magada. Nimelt neil oli veel üks kontsert hard Rock Cafes. Minagi otsustasin et puhkan enne õhtut veidi. Tahtsin ka kontserdile minna, olin ju VIP-listis. Õhtul polnud mingit probleemi selle koha leidmisega, kõik teadsid seda kohta, üks suurimaid seal. Nonii, väliselt ja sisemiselt päris kena koht. Küsisin siis juhtnööre, mis kell kontsert algab ja kus täpsemalt toimub, mind juhatati alla korrusele. Esimene reaktsioon- NII KÜLM. Teine reaktsioon- MA OLEN PEAAEGU AINUKE. Okei, rahunesin. Võtsin baarist Carlsbergi ja istusin maha. Natukese aja pärast tuli kohalik metaliarmastaja minu juurde, kohkusin päris ära. Kulmuneet, lõuaneet(või mis iganes see on), pikad juuksed ja nii hirmuäratavad silmad. Oli sõbralik mu vastu ja kuna ma ise ka pole inimene, kes pahasti ütleb või midagi sellist, siis otsustasin rääkida temaga. Üsna varsti hakkas juba tulema igasugu meelitusi stiilis: Sa oled nii ilus, nii ilusad juuksed, nii ilus nahk. Siis pidi ta korra töö asjus ära käima, otsustasin minna ja Kanada poisid üles otsida, sest olin juba üsna hirmul. Poolel teel ta tuli mulle vastu ja küsis kuhu ma lähen ja et ta armastab mind ja ootab mind alla tagasi jne. Selleks hetkeks ma juba jooksin. Õnneks leidsin bändi kohe üles. Natuke rääkisime juttu, rääkisid et nad pole üldse nii suureks esinemiseks valmistunud. Sellel kontserdil esines 4 erinevat bändi ja selleks ajaks oli rahvast juba päris palju kogunenud. Kuna kuulsime, et esimene bänd alustas, kömpisime allakorrusele kuulama. Päris head olid. Lõpuks tuli ka Kanada poiste kord, andsid ilusa etenduse. Show ajal tuli mu kõrvale üks kutt. Tutvustas ennast kui Tim Inglismaalt. Sattusime jutusoone peale ega pannud tähelegi kui bänd lõpetas ja meie ümber kogunesid. Tutvustasin neid omavahel ja üsna varsti Inglise kutt ütles, et läheb magama, kuna on 2 päeva ülal olnud. Tema lend kestis 16 tundi ja ta ei saanud lennukis magada. Leppisime kokku, et järgmisel päeval saame rannas kokku ja lähme surfama. Ega meiegi bändiga kauaks sinna ei jäänud kuna nemadki pidid magama minema, hommikul kell 10 pidid nad lennukile minema, mis suundus Hong Kongi, kus toimus nende järgmine kontsert. Jätsin poistega hüvasti ja suundusin isegi enda hosteli.Otsustasin veel poest läbi käia ja osta vett. Kohtasin seal järgmist kanada poissi, kes kuuldes, et olen pärit eestist, ütles et tal on eestist üks sõber. Kui ütlesin et elan eesti suurimal saarel nimega Saaremaa, ütles et ta sõber samuti. Hakkasin siis juba kahtlema. Aga kui ta ütles et ta sõbra nimi on Ramon Paukson aka Rammi, ei kahelnud ma enam hetkekski. Vot see oli juba lops. Ma ju tean Rammit. Tükk aega imestasime selle üle kui väike on ikkagi maailm:D Ta kutsus mind basseinipeole, mõtlesin et miks ka mitte, astun läbi, aga ainult korraks. Olingi seal kuskil tund aega ja siis otsustasin tagasi minna. Jätsin kõigiga hüvasti ning tagasi magama. Pidin siiski hommikul varakult Timiga kokku saama. Nii oligi, hommikul saime rannas kokku, aga kuna erilisi surfilaineid polnud, siis otsustasime bodyboardi kasuks. Kuigi ka siis polnud erilisi laineid. Ja kui üks suur laine tuli, saime selle mõlemad võtta, niiiii hea oli!! AGA juhtus õnnetus ja üks surfar otustas mulle külje pealt sisse sõita. See oli valus ja lõpetas ka minu sõidu. Tim tuli ka hetkeks välja ja kui oli veendunud et mul on kõik korras, läks tagasi laineid murdma. Hiljem läksime lõunat sööma ja peale seda otsustasime massaaši võtta. Mõnus oli(Y) Ja hiljem tagasi randa päikeseloojangut vaatama. Otsustasime et lähme kumbki oma hotelli, seame ennast valmis ja siis ta viib mu õhtusöögile. Kell 9 saime tema hotellis kokku, võtsime kokteilid, pärast jalutasime kesklinna poole ja astusime sisse ühte ilusasse restorani. Kõik oli ilus, toit oli hea. Aa ma pole maininud, et Tim on ortopeed ja mingis mõttes spordiarst. Seega näiteks ta ei söö munakollaseid, kuna valk on vaid valgetes. Ja ta ei söö küüslauku. Okei, pärast restorani läksime tänavale ja ta võttis hobusekaariku, sõitsime tagasi ta hotelli et võtta veel ühed kokteilid enne klubisse minekut. Kui olime need lõpetanud, läksime klubituurile. Vägev oli. Live bändid, tuleshowd, vahupidu, odav alkohol. Jaa vägev oli!:D Järgmisel päeval saime tema sõpradega kokku ja käisime rannas, taas surfamas ja bodyboardimas. Õhtul jällegi väike klubituur. Kahjuks pidid nad varakult lahkuma, kuna tahtsid järgmisel päeval saaretuurile minna ja paremaid surfipaiku otsida. Mina aga suundusin ühte mõnusasse klubisse, mis eelmisel õhtul meelde oli jäänud. Seal hakkas mulle külje alla pugema üks venelane. Põgenesin lihtsalt mingi kuti seljataha ja ütlesin et kas sa saaksid talle õelda et ma olen su tüdruk, ehk ta hätab mind rahule. Nii ta tegigi, hiljem tuttavaks saades tuli välja et jälle kohtusin kanadalastega. Matti ja Brandoniga. Mattiga läksime hiljem edasi Skygardenisse, mis on ilmselt üks suurimaid Kutas, pidutsesime hommikutundideni. Järgmisel päeval vedelesin enamuse ajast rannas. Õhtul saime taas Mattiga kokku, see oli minu viimane pidu Balil, sest laupäeval kavatsesin veel linnapeal jalutada, varakult magama minna ja kell 3 öösel ärgata et lennuki peale minna. Seega laupäeva tuli võtta täiega. Sain tänavalt skygardeni Vip-passi, mis tähendas mulle tasuta alkoholi 10-st 12-ni. See polnud hea. Võtsin mõned kokteilid ja läksin järgmisesse klubisse, kus pidin kohtuma Matti ja Brandoniga. Saimegi nendega kokku ja pidutsesime hommikuni. Laupäeval läks Matt rolleriga saarele ringi peale tegema, seega me ei näinud enam. Päeval käisin linnapeal veel viimast korda, söömas ja siis varakult hotelli asju pakkima. Üritasin kella 8 ajal magama minna, aga kuidagi ei õnnestunud, seega läksin veel internetipunkti ja veetsi seal aega. Jätta tagasi hotelli, lugesin raamatut ja üritasin magada, ei õnnestunud. Lõpuks hakkas kell helisema ja oli aeg pessu minna ja chech-out teha. Rolleritakso võetud ja lennujaama poole teele asutud. Oii kui pikk järjekord oli. Aga kõik läks ilusti ja reis oli ka lühike.

Enjoy!  

Paradiisisaar Gili Trawangan lühikokkuvõte

Teine päev algas kell 10 hommikul hommikust süües, olin maganud umbes 3 ja pool tundi. Hommikusöök iseenesest oli maistev-pannkook banaaniga ja kohv, kuigi kohv võiks parem olla ei saa siiski nuriseda:) Seejärel otsustasime jalutama minna ja vaadata ehk leiab hea snorksimiskoha.Mingisuguse leidsime ka. Minu jaoks oli taaskord huvitav aga Heigo ja Armini jaoks polnud midagi uut, kui nii võib õelda. Lõhkusin ka oma plätu ära, nii et mul oli uusi vaja. Teised otsustasid veel sinna jääda ja ehk edasi jalutada aga kuna minu plätu oli puruks ja sealne liiv on tulikuum, siis tahtsin tagasi minna ja osta uued jalavarjud. Nii ma siis läksingi ja astusin sisse esimesse ettejuhtuvasse poodi. Sealt sain endale nii plätud kui ka ühe kleidi. Plätude eest maksin 40 krooni ja kleidi eest 80. Läksin tagasi hosteli. Magasin kuksil paar tundi ja siis jõudsid teised ka tagasi. Nad otsustasid meile uue ööbimiskoha broneerida, mina aga läksin randa ja sain prantslastega jälle kokku. Jõime kokteile, käisime ujumas ja õhtulläksime halloweeni peole, kus pidutsesime päikesetõusuni. Päevad möödusid üldiselt prantslastega koos olles samuti 2 kanada tüdrukuga.Ujusime, snorgeldasime, lebotasime rannas, sõime head pizzat ja õhtuti pidutsesime. Olin Gili Trrawangani saarel kokku 8 päeva. Väga mõnus vaheldus Balile, sest siin on niipalju müügimehi ja naisi kes iga nurga peal pakuvad midagi koguaeg. Ja seal midagi sellist ei olnud, kui tahtsid midagi osta siis läksid ja ostsid. Muidugi nad pakkusid Magic mushroome iga nurga peal:D Okei Gili oli tore aga edasi jätkan bali looga:)

Sorry mul lihtsalt ei ole enam aega nii pikalt kirjutada, võin teile absoluutselt kõigest rääkida, kui tagasi tulen:)

Paradiisisaar Gili Trawangan 1 päev

Nonii, alustan siis uuesti otsast:D

Hommikul, enne laevale minekut söime. Tuju polnud eriti kiita, sest ilm oli pilves ning pisut ka tibutas. Meile öeldi, et peame kell 8 valmis olema, sest keegi tuleb meie kottidele järgi. Olimegi siis meie natuke peale 8-t hotelli ees. Keda polnud oli aga nö takso. Ega me tegelikult ei näinudki põhjust, et keegi meie kottidele autoga peaks järgi tulema, sest meie hotell asus umbes 200 meetri kaugusel sadamast. Siiski kell pool 9 saabusid mingid mehikesed rolleriga, üks hüppas maha ja ütles, et ootaksime teisel pool teed. Läksimegi siis sinna, natukese aja pärast käskis ta meil temale järgneda. Ja meie järgnesime temale kuni sadamani, üllatus- üllatus. Tema oligi meie takso ja meie ilmselt takso rattad, või midagi sellist. Sest kotte vedasime igatahes ise. Laevasõit pidi kestma tund aega ja laeva nähes olime selles kindlad, sest meid vedasid edasi 5 250-st mootorit. Kuid siiski kestis sõit lubatust kauem. Umbes 2 tundi või nii. Kui olime umbes tund aega sõitnud hakkas ka ilm ilusamaks minema, tegi vähemalt tuju taas heaks. Varsti nägime juba suuri mägesid paistmas, ootused aina kasvasid. Kui olime jõudnud nende suurte mägedega saare sadamasse karjuti Lombok. Järelikult see ei olnud meie peatus. Lomboki kõrval oli 3 pisemat saart. Järelikult pidi üks neist see meie Gili Trawangan olema. Teised olid Gili Air ja Gili Memo. Tegime vahepeatuse ka Gili Air saarel. Tundus ilus, valge liiv ja sinine vesi- järelikult ei saanud meie saar sellest kehvem olla, sest Trawangan pidi party island olema:D Nonii ja jõudsimegi meie saarele. Mitte ühtegi halba sõna. Väga teistsugune elu, kui mujal maailmas. Neil ei ole autosid, rollereid, atv-sid või mis iganes elektrilisi maismaasõiduvahendeid. Nad liiklevad kas jala, jalgrattaga või nö hobusetaksoga. Teate ju küll- hobune ees ja vanker järgi. Kogu töö käib hobustega. Aga tagasi meie saabumise juurde. Kiirpaadilt maha astudes valdas mind kerge õnnetunne-PARADIIS. Kui me olime oma pagasi kätte saanud võttis meid rajalt maha kohalik noormees, kes pakkus meile kohe öömaja. Kui oli meie hinna ära kuulanud viis meid esimesse(tema enda) nö hostelisse, see meile ei sobinud, soovisime eraldi tubasid. Järgmiseks viis meid oma õe hostelisse, see oli juba parem variant, kuna seal oli nö konditsioneer ka ning eraldi toad. Järelikult sobis. Kui olime oma asjad tuppa viasnud otsustasime kõhtu täitma minna ning kohalikku elu veidikene lähemalt tundma õppida. Leidsimegi kena kohakese ranna ääres, ning hinnad tundusid ka sobilikud olevat. Mina võtsin juba meile tavaliseks saanud Mie Goreng Seafoodi( Nuudlid mereandide ja munaga), Heigo aga otsustas burksi ja friikate kasuks. Kõht täis, otsustasime snorksima minna et kohaliku mereeluga veidikene tutvust teha. Kuna Heili oli ma jala vartu rollu mootorit ära kõrvetanud ja söögikohas oma villi kogemata katki teinud siis otustas tema kaldale jääda. Meie aga läksime. Minu jaoks on kõik snorksimised huvitavad olnud. Seekord nägime aga suurt vähki kelle nö vuntside ulatus oli võibolla et isegi rohkem kui meeter. Vägev. Nägime veel palju kalu ning Armin kohtas ka musta-valgekirjut madu. Tagasi kaldale naastes muljetasime veidi, kuni Heili märkas tuttavate kirjadega katamaraani-Nordea. See lõi pahviks. Kui olime arutanud umbes 10-15 minutit, et huvitav kas kohtame ka Tättet ja Matveret, nägime katamaraanist eemaldumas kummipaati-me kõik ootasime huviga, kes sealt tuleb. Meie pettumuseks polnud see ei Tätte ega Matvere. Too mees oli meeskonnaga liitunud vaid päev varem ning kui meie teda viisakalt teretasime ja küsisime kuidas läheb, saime vastuseks vaid napi: Jälle eestlased, terve see saar on eestlasi täis. Okei, see selleks, ju ta siis oli eestlastest tüdinenud. Hiljem saime ka kinnitust märgates mõnda eesti keelt kõnelevat inimest. Käisime siis veelkord jalutamas ja kohalikku elu uurimas ning lõpuks oli aeg õhtusöögiks, otsustasime külastada sama kohta mida päeval. Seekord otsustasin proovida kohalikku Cesari salatit, mis polnud just päris selline kui näiteks Arensburgis. Aga maitsev oli ta sellegipoolest. Võtsin magustoiduks krõbedaid banaane šokolaadikastmega. Mm, nämm:D Kui kõht täis söödud tuli isu tähistada, oleme siiski party islandil:D Võtsime siis suuna marketi poole, kus pika arutelu tagajärjel otustasime võtta kohalikku viinataolist 38 protsendilist alkoholi nimega Arak. Mis on spritega üllatavalt hea. Sprite ja Araki kokteili nimetatakse siin Arak Attack. Kui olime alkoholi kätte saanud oli mul vaja wc-d külastada. Läksin hostelisse. Uksest uuesti väljudes ja seda lukustades kuulsin seljatagand lõbusa noormehe Alohat ja küsimist kuidas läheb. Ringi pöörates nägin päevitunud poissi, kes tutvustas ennast Cedricuna. Kui olime mõned sõnad vahetanud ning üksteisega tutvunud, küsis ta kas ma sooviksin tema ja ta sõpradega ühe õlle juua, mõtlesin et miks ka mitte. Nad ööbisid samas kohas kus meiegi, seega polnud pikk tee, kuid pime oli. Sinna jõudes kukkus ta vabandama, et neil pole siiani elektrit jne. Mul polnud selle vastu midagi. Tutvusin siis kõigi tema sõpradega, kes olid samuti prantsusmaalt: Mathieu, Martina, Julien, Alex, Andrien, Floria, Yohan ja loomulikult Cedric. Kui olin nende kõigiga tutvunud ning õlle oli otsakorral, tulid mulle meelde Heili, Heigo ja Armin. Vot siis hakkas kiire, nemad teadsid ju et ma lähen ainult vetsu. Jätsin kõigiga hetkeks hüvasti ning lubasin et naasen poole tunni jooksul. Tagasi randa jõudes olid poisid juba pudeliga poole peal. Otsustasin võtta mõned koksid, ning seejärel minna tagasi prantslaste juurde. Taas olin prantslaste juures, nüüd oli neil elekter tagasi ning sain kõigiga uuesti tutvuda, kuna ei viinud enam nägu ja nime kokku. Natuke aega lobisemist ning siis otsustasid nad turule sööma minna, kuna mina olin just natuke aega tagasi söönud siis minul soovi polnud, kuigi toidud nägid isuäratavad välja. Seal kohtusime ka kahe hollandi päritolu tüdrukuga, kes hiljem õpetasid mulle kõhutantsu. Kui kõigil kõhud täis siis otsustasime minna kohalikku odava alkoholiga baari nimega Ruby bar. Väga mõnus, seal sain lähemalt tuttavaks Mathieuga ning teistega samuti. Pidu lõppes varahommikul 6 paiku, kui kõik puhkama otsustasid minna. Sellega sai siis 1-ne päev otsakorrale.  

Päev enne saabumist paradiisisaarele.

Huh, pole ammu kirjutanud enam. Nüüd vast tuleb pikim jutt:D Head lugemist. Nonii alustan siis sellest, et meie viimasel (mitte päris viimasel, aga enne seda kui tulime siia saarele) päeval Balil võtsime ette pikema autotripi Bali peal. Leppisime kohaliku mehega kokku, et ta korjab meid hommikul kell 9 meie Dana Guesthousest peale ja siis alustame sõitu. Hommikul täpselt nii nagu kokku leppisime oli autojuht kohal ja sõit võis alata. Auto oli mönusalt suur nii, et meie suured kotid mahtusid ilusti ära, ja me ise ka muidugi. Sõitsime läbi pealinna Denpasari, katastroofiline liiklus. Meie esimeseks sihtpunktiks oli järjekordne tempel. Seekordses templis polnud minu jaoks miskit erilist. Järgmine sihtpunkt oli kauaoodatud monkeyforest. Amazing (Y) Korralik adrenaliinilaks. Enne sisseminekut ostsime pisikesi banaane, mis olid ahvidele mõeldud. Sissepääs oli kuskil 1 euro ja banaanide eest maksime kuskil 1,6 eurot. Otsustasin 1 banaani enda kätte võtta ja ülejäänud kotti panna. Nii kui ahv banaani nägi hüppas ta minu seelikusabast kinni ja juba banaan lendas ning mina šoki äärel. Järgmisena tahtsin pakkuda banaani ühele laisale ahvile, kes oli ilmselgelt ennast ülesöönud:D Kuna tema ei tahtnud siis otsustas üks pärdik mulle selga hüpata ning pluusipaelad lahti sikutada et banaani saada. Otsustasin banaanidest mõneks ajaks keelduda. Kogu mets kihas ahvidest, lõbus oli. Nägime ka kohalikku tseremooniat. Ei oska õelda milleks see oli, aga tol päeval nägime taolist tseremooniat veel mitmes kohas. Metsast väljudes ootasid meid juba Heili, Armin ning autojuht. Järgmiseks sihtkohast olid hämmastavad riisiväljad. Seal võtsid meid rajalt maha kohe kohalikud kooliõpilased, kes olid samavanused nagu mina. Nad olid tulnud sinna praktiseerima inglise keelt, ning otsustasid teha meile tuuri riisiväljadel. See oli imeline. Jalutuskäigu ajal õppisime üksteist paremini tundma ning nad rääkisid kohalikust elust. Peale riisivälju hakaksid kaugelt paistma mäed ning ka kõrvad läksid lukku, sest olime järjest kõrgemale tõusmas. Nimelt meie järgmiseks sihtpunktiks oli vulkaani külastus. Kuigi mitte päris vulkaani jalamil, kuid siiski nägime vulkaani tema täies hiilguses. Vulkaan purskas viimati 2000 aastal. Ja see aasta, kui toimus 6 palline maavärin, kardeti, et see võib taas purskama hakata. Kuid õnneks mitte, sest ilmselt ma ei oleks hetkel siin siis:) Käisime ka kohvi ja teed joomas ning ostsime mõningaid puuvilju. Otustasime edasi liikuda. Järgmiseks oli taas tempel, seekorde aga erines teistest. See asus üsna linna südames ning seal toimus järjekordne samalaadne tseremoonia/jumalateenistus. Panid jumalatele ande jne. Väga palju rahvast oli igal pool. Seal me ei olnud väga kaua, kuna aeg liikus muudkui edasi ja me pidime kella 6-ks meie sadamalinnas olema. Järgmine sihtpunkt: üllatus, üllatus:D TEMPEL. Aga seekordne oli ilmselt parim, kus olen käinud. Nimelt oli seal templis  nahkhiirte koobas, mis oli kohalikele moslemitele püha paik. Seal olid hiigelsuured nahkhiired, mida eestis olevatega ei anna võrreldagi, kahjuks me ei näinud neid lähemalt, kuna see oli piiratud ala palvetajatele. Nemad käisid ja viisid ande koopasuu juurde, kus hiljem märkasime ka rotte askeldamas. Ei kujuta ette, milleks nemad vajalikud olid. Sealt edasi jõudsime juba oma sadamalinna nimega Padang Bai. Väga ilus kohake, ilma igasuguste kauplejateta. Kui välja arvata kõik, kes tahtsid meile kiirpaadi pileteid müüa. Oma hostelist saime siiski kõige soodsama hinnaga. Kui olime arvestanud 500 000 ruupiaga inimene, siis sealt saime 275000 inimene. Väga hea hind. Kui olime oma asjad lahti pakkinud otustasime sööma minna. Leidsime ilusa paigakese, kus oli ka wifi:) Sõime oma kõhud täis ning otustasime väikesed dringid teha ühes ilusas baaritaolises kohas, mis oli samas ka hostel, kuhu tahtsime alguses minna, kuid see oli täis. Seal avastasin, et teleekraanilt tuleb jalgpall. Jooksin lausa baarileti äärde. Koos kohalike poistega elasime Manule kaasa, üks otustas muidugi evertoni poolt olla, kuid niikuinii manu võitis:) Ja peale jalgpalli otsustasime magama minna, hommikul tuli varakult meie paadi peale minna. Edasisest kirjutan homme. Siis kirjutan kogu oma tripist siin Paradiisisaarel nimega Gili Trawangan.

5 päeva Balil.

Nüüdseks olen siis juba 5 päeva Balil olnud. Väike koduigatsus on juba põue pugenud, kuid katsun üle olla ja nautida täiel rinnal. Nüüdseks oleme oma uues hostelis olnud juba 2 päeva, väga mõnus on. Hommikuti ajab kukekire üles, mis pole tegelikult kuigi meeldiv. Üritame seda eirata. 3-dal päeval käisime siis meres asuvat templit vaatama. Sisse meid ei lastud. Kuid vaatasime, et inimesed siiski saavad kuidagi sisse. Meile õeldi, et peame minema järjekorda ja ootama kuni meid pühaveega ära ristitakse. Ootasime siis päris tükk aega. Lõpuks tuli minu kord. Pidin püha veega nägu pesema, siis üks vennike raputas mulle püha vett pähe ja pomises midagi, järgmine pani riisi otsa ette ja viimane pani närtsinud lille kõrva taha(mille hiljem värskema vastu vahetasin).Käisime ka nüüdseks nö kodu lähedal randa vaatamas. See polnud kuigi ilus. Seal oli must liiv, palju surfareid(surfivõistlus käis) ja ega seal muud polnudki, laudu ka laenutada ei saanud. Käisime ennast jahutamas ja lasime jalga. Õhtul käisime söömas ühes kohalikus kohvikus. Mina sõin seekord toitu nimega Mie nasi gorengo(see tähendab nuudlid mereandide ja köögiviljadega) Väga maitsev oli:) Hiljem võtsime Heigoga kahepeale puuviljasalati jäätisega. Väga suur ports oli, aga see-eest maitsev:D Pärast tuli pikk maa jälle rolludega maha sõita, et tagasi hosteli jõuda. Eile käisime pikal ringreisil ühel poolsaarel. Esimene sihtpunkt oli imeilus rand. Valge liiv, sinine vesi ja üldse kõik oli väga super. Välja arvatud see, et kivine põhi oli. Seal jahutasime end ja sõime jätsi, puhkasime kannikaid ja läksime edasi sõitma. Edasi läksime templit vaatama. Sinna sisse saamiseks pidime maksma 3000 ruupiat, mis on umbes 4,5 krooni. Kuna meil kellelgil polnud jalad kaetud tervenisti, siis pandi meile lillat värvi rätikud ümber. Jõime seal toore kookose mahla. Maitses nagu kerge maitsega vesi. Peale seda, käisime ahve piilumas, lähedale ei julenud meist keegi minna. Seesolles nägime imeilusaid vaateid merele. Tempel iseenesest polnud ju midagi erilist. Tõelise tähelepanu nõudsid endale ahvipärdikud. Seal käis tõeline monkeybusiness. Varastad mütsi-saad banaani. Hoidsime oma asju eluhinnaga kinni. Nägime kui kiiresti nende käed käisid. Müts võeti peast sekundiga, naise prille jälgiti tükk aega ja õigel hetkel oli ahv nendega juba puu otsas. Kui enda asju ei jälginud, olid ilma. Meie õnneks ühesti esemest ilma ei jäänud. Heilit üritas ahv rünnata kuid enne vistas ta veepudeli käest ja sellega jäi pärdik rahule. Edasi sõitsime järgmisesse imeilusasse randa. Seal läksid esmalt Heili ja Armin snorgeldama, meie kõhtu täitma. Olime just söönuks saanud, kui nad tagasi jõudsid. Nüüd oli siis meie kord minna. Minu esimene snorgeldamiskogemus oli imeline. Nii palju värvilisi kalu, nii palju uut ja huvitavat. Käisime ära 2,5 kuni 3 meetri sügavusel vees, ma oleksin ilmselt sinna jäänudki, kuid hakkas külm ning otsustasime välja minna. Siis käisime pesemas ja otustasime asuda pikale teele tagasi hosteli. Olime juba üsna kodulinna lähedal kui teepeal oli üks suur ummik, 2 realine ja 2 sunnaline tee oli tehtud 4 realiseks(ehk kõnniteed olid ka appi võetud) ja 1 suunaliseks, nii et vastutulevatel autodel oli probleeme tee peal sõitmisega. Hilem kui olime juba peaaegu ummikust välja saanud, saime teada põhjuse, selleks oli matuserong(mitte autodega, vaid inimesed kõndisid, keskel olid inimesed, kes vedasid kirstu ja eespool nö pärgadega inimesed). Selles summas kaotasime Heili ja Armini silmist. Meie olime juba pool tundi hostelis olnud, kui nemad lõpuks jõudsid, nad olid ära eksinud. Õhtu möödus vaikselt. Jäime päris varakult magama, kusagil 10 ajal. Täna hommikul tõusime 9 ajal. Täna on selline rahulik päev, lähme lihtsalt randa ja kui laineid on ehk surfama ka. Praeguseks kõik:)

Kauaoodatud Bali

Nonii, täna algas siis juba 3-s päev siin paradiisisaarel. Siiani on kõik väga tore olnud. Esimesel päeval viskasin oma kotid hotelli, käisin pesus ja kohe randa. Kohe kui paika jõudsime, tulid esimesed kauplejad juurde, neid jätkub siin ikka rohkesti. Alguses tundus vesi külm, kuid arvestades seda kuumust, vägagi mõnus. Soolane vesi on vist ainuke asi, millega harjunud pole, silmad kipitavad koguaeg ja kaua vees ei saa olla. Siis proovisin esmakordselt ära ka bodyboardy. Alguses ei saanud asjale pihta aga hiljem tuli juba täitsa hästi välja. Hiljem kaldale minnes märkasin et olin kogu rinnaesise ära kraapinud, seega otsustasin endale järgmine päev soetada bodyboardy ja surfipluusi. Õhtul rannast tagasi tulles käisime ka poest läbi ning ostsime vett, poisid õlut. Tagasi hotelli jõudes algas Eestist kaasa toodud musta leiva, suitsuvorsti, šokolaadi ja Vana Tallinna degusteerimine. Üsna varakult läksime magama, kuna päev oli olnud väsitav. Mina ajavahe tõttu eriti magada ei saanud, nagu ka täna öösel. Olin juba hommikul kell neli ülal ja oma kikerdamisega ajasin ka Heigo üles. Natuke aega üritasime magama jääda, kuid siis otsusrasime et hüppame basseini ja peletame viimsegi une minema, nii tegimegi. Peale ujumist läksime hommikust sööma ning kui olime lõpetanud olid Heili ja Armin ka ärganud ja sööma tulnud. Läksime tuppa ennast korda tegema, 9 ajal võtsime omale rollu ja läksime linnapeale otsima ühte poodi, kust saaksin osta endale surfipluusi. Seda me otsisime ligikaudu poolteist tundi, 4 korda sõitsime õigest tänavast mööda. Liiklus on kohutav, aga samas siin erilisi reegleid pole ja siiani pole ka ühtegi avariid või mõlkis autot näinud( Eestis on 1000 reeglit ja igapäev sõidab keegi kellelegi sisse vms). Igatahes rolluga sõites kardan kõige rohkem oma põlvede pärast, eile läks ikka päris napilt puust mööda. Lõpuks leidsime selle poe, ja ka pluusi, mis mulle sobis. Seejärel läksime mütsijahile, mida kahjuks ei leidnud. Palju kauplemist aga siiski ei saanud, seda mida tahtsin. Peale seda jõudsime juba oma järjega randa ja sinna otsustasimegi jääda seni kuni Heili ja Armin samuti meiega liituvad. Rentisime endale 2-ks tunnisks päevavarju, sest päike oli kõrvetav. Kõhe tuldi massaaši pakkuma, mulle pakuti pediküüri ja kui ma kindla ei ütlesin, siis ütles et teeb 1 küüne tasuta kõigepealt. Samal ajal nõustus Heigo saama massaaši 150 000 ruupia eest 2 inimest 45 minutit. Kui minu esimene küün valmis oli, hakkasime hinnas kauplema, esimene hind oli 300 000, peale pikka vaidlust sain hinna 100 000 peale:D Siis hakati pediküüri tegema, samal ajal tuli käevõrudega kaupleja ja ei jätnud enam rahule, ütles et sinu sõber ju võtab massaaši, sina saad pediküüri ja miks sa ei võiks siis osta minult käevõru. Tema esialgne hind oi 150 000 käevõru eest, mina aga polnud mitte mingil moel nõus, ütlesin et minu hinnaks jääb 20 000 ja see on kõik. Peale kauaaegset ei ütlemist ta lõpuks ütles, et okei sa olid nõus 20 000 ostma, nüüd vali välja. Ja kui mina ei ütlesin, läks ta väga närvi. Lõpuks pidin ära ostma, mõtlesin et ah mis see 20 krooni siis ära pole, käevõru ise oli ka ju kena. Lõpuks läks minema, siis sai juba pediküür valmis ja tuli minu kord massaaši saada. Väga mõnus oli, kuid mitte parem kui Tai massaaš. Varsti sai ka meie aeg varjude all läbi ja edasi tuli kolida kõrvetava päikese alla. Käisime kordamööda ennast kastmas. Varsti jõudsid ka Armin ja Heili. Poisid laenutasid juba tuttavalt nö sõbralt surfilauad ning läksid surfama, Heili läks samuti ennast jahutama, mina jäin asjade valvesse. Olin magama jäänud ja kui lõpuks ärkasin, avastasin et olen jubedalt ära põlenud. Läksin kohe vette, Heigo kutsus mind surfama ja seda ma üritasingi. Paar korda isegi sain püsti:D tagasi kaldale jõudes avastasin, et vett pole enam, läksime lähedalasuvasse poodi vett ostma. Paar korda ujusime veel ja poisid surfasid, ning siis otsustasime ära minna. Pidime Heigoga pika maa maha kõndima, kuna olime rolleri linna jätnud. Otsustasime sööma minna, võtsime kõik sama söögi, riis mereandide ja värske salatiga. Väga hea oli. Peale söömist läksime hotelli tagasi, teised otsustasid veel rolleritega otsida üles meie uue ööbimiskoha, mina aga jäin hotelli, kuna jalad meeletult andsid märku, et täna sai päikest liialt palju. Tagasitulles tõi Heigo mulle snakefruiti, mangosid ja veel mingeid kohalikke puuvilju. Snakefruit oli väga mõnusa ja maheda maitsega. Teisi pole veel proovinud. Poisid jõid veel järelejäänud Vana Tallinna ära ja siis oligi magamaminek. Täna kolime uude hotelli, väljas on mõnusalt "jahe" ilm. See tähendab, et pilves ja pole kõrvetavad päikest, mis oleks täna mulle kohutav piin. Praeguseks jällegi kõik:) Enjoy.

Öö lennukis ja päev Tai pealinnas Bankokis

Suur väsimus ja lennujaamas ootamine olid eilse päeva põhisündmused. Õhtul ainult ootasingi, et kell lõpuks ometi 10 saaks, ükskord ta saingi. Lootsin, et lennukis siis pakutakse kohe reisi alguses söögid ära ja saab magama lõpuks aga kus sa sellega. Kõigepealt ikka jagati tekid ja padjad ja silmaklapid, et ikka saaks magama jääda.No uni tuli küll hea, õnneks ärkasin selleks ajaks üles kui sööki pakuti. Aga lennuk ise oli väga suur ja mugav, kõrval istus mingi vanapaarike, kes olid väga sõbralikud. Üles ärkasin päikesetõusuks. Imeilus vaade oli. Aga kindlasti mitte parem, kui öösel Moskva linna lennukist vaadata. Ühesõnaga kohale jõudsin ilusti. Siis aga läksin otsejoones Viisa punkti, kus mulle meeldivalt õeldi, et kui lennujaamas püsin, siis ei ole vaja viisat teha. Kui aga oma pagasile järgi hakkasin minema, siis õeldi et teil tuleb ju teine check-in teha, selleks on viisat vaja. Oh kuidas ma vihastasin 1000 bahti check-ini eest??? Aga siis vaatasin asja positiivsemat külge, mul ei ole niikuinii mitte midagi 20 tundi teha, seega otsustasin linna peale minna. Enne aga tuli viisa ära vormistada, natuke edasi-tagasi jooksmist ja asi oligi tehtud. Järgmiseks pagasile järgi. Mida aga polnud oli minu pagas. Esiteks olin juba üleni higine edasi-tagasi jooksmisest, sest lennujaamas on palav, muidugi külmem kui väljas ja mul olid teksad jalas, kinnised jalanõud ja dressipluus, mida mul plolnud kuhugi panna. Ja siis tuli hakata veel pagasit taga otsima. Lõpuks peale tunniajast erinevate inimeste poolt mind igale poole saatmast, tuli välja, et mu pagas on teises lennujaama otsas ja see on valve all. Siis hüppas närv sisse, et kas tõesti on mul seal midagi sellist, mida olla ei tohiks. Aga kui ma peale pikka kõndimist sinna jõudsin ja nägin et mu kott on paljude teiste keskel ja see pole mitte valve all olnud, siis tuli süda püksisäärest välja. Hakkasin ise ka mõtlema, et mu pagas äkki ei tulnud selle lennuga, millega mina, sest mul oli ümberistumine Moskvas. Igatahes panin jooksuga oma asjadega invavetsu ennast korda tegema. Polnud ju 2 päeva oma hügieenitarbeid näinud. Riided õhemate vastu vahetatud, otsustasin et viin nii pagasi kui käsipagasi hoidu. Jälle läks lahti üks suurem jooksmine, sest kõik saatsid mind kuhugi, kus tegelilkult pakihoidu pole. Lõpuks saadeti 4-le korrusele ja sealt ma ta leidsingi. Viskasin kotid sinna ja panin linna poole ajama. Transpordiks kiirrong. Nii kui ma sealt rongist lõpppeatuses Phaya Thais väljusin, lämmatas õhk mu sõnaotseses mõttes ära, kuna polnud ennem õue sattunud, sest läksin rongile maa alt. Igatahes võttis see aega toibumiseks. Mõtlesin, et ehk kui sealt peatusest välja saan, siis tuul teeb asja paremaks, aga nii kui tuli esimene tuuleiil oli mul tunne nagu keegi seisaks ülisuure fööniga mu ees. Muidugi oli tore, et olen lõpuks soojas aga ma ei osanudki reageerida, pole kunagi sellises kliimas olnud. Järgmisena mõtlesin kohe jalutama minna, mis oli päris hea plaan- sain kohalike elu jägida, kuna käisin ka mööda kõrvalisemaid tänavaid. Sain muidugi pikkade pilkude osaliseks, aga ei teinud väljagi, äkki röövitakse ära ka veel.Jube räpased tänavad olid seal ja loomulikult tõi kuumus selle veelgi esile, hais oli meeletu ja ise olin ka higikott valmis. Ei saa aru kuidas kohalikud suudavad siin pikkade mustade riietega ringi käia. Lõpuks tagasiteel jaama mõtlesin, et lähen vaatan nüüd teisele poole tänavat ka, ja see osutus samuti heaks ideeks. Sattusin massaašisalongi juurde. Kohe tuli kena noormees juurde ja pakkus mudimist. Selgus, et tund aega ülekeha massaaši maksab 200 bahti, ehk natuke alla 5 euro. Kuna mu liigesed on kõik sellest reisist juba väga läbi omadega, siis miks ka mitte. Nii juhatatigi mind sisse ja vastu tuli kena neiu. Tõi seevbivee ja pesi kõigepealt jalad ära(mitte et nad väga mustad oleksid olnud, aga see on neil kohe protseduuri osa). Edasi juhatati mind ülakorrusele, kus paluti ennast wc-s tühjendada, polnud küll häda aga kui on käsk siis on käsk. Pärast selgus, et ega see asjata polnud. Alguses eeldasin seda, et mängu tulevad õlid jne, nagu Eestis kombeks. Aga siis plahvatas, et olen Tais ja siin on see rohkem käte ja jalgade väänamine, kartus tuli sisse. Eks täpselt nii see oligi, kõigepealt said jalad väga põhjaliku tähelepanu osaliseks, siis käed ja lõpuks selg. Muidugi oli kogu protseduur väga valulik, kuid ma olen arvamusel, et see on kõige parem massaaš, mis olemas võib olla. Pärast on niii hea ja kerge olla. Pea käib isegi ringi, sest kogu vereringe on maximumkiirusel tööle pandud.Ja kui kella hakkasin vaatama, siis oli tunni asemel hoopis poolteist tundi massaaš, hind oli endiselt 200 bahti, millest mul kahju absoluutselt ei ole. Pärast seda hakaksin tagasi jaama poole minema, see raskusi ei valmistanud õnneks, sest kõik inimesed olid üdini lahked ja juhatasid mind kenasti kohale. Nüüd istun jällegi lennujaamas, kus on mõnusalt jahe, ja see on hetkel kõige parem. Päev läbi sellise kuumuse käes tapab. Aga nüüd ma olengi ainult sellise kuumuse käes. Eestisse tulles ilmselt külmun jääpurikaks. Ja netti ka pole siin, sellepärast jõuab see osa ka hiljem Teieni:(