Paradiisisaar Gili Trawangan 1 päev

Nonii, alustan siis uuesti otsast:D

Hommikul, enne laevale minekut söime. Tuju polnud eriti kiita, sest ilm oli pilves ning pisut ka tibutas. Meile öeldi, et peame kell 8 valmis olema, sest keegi tuleb meie kottidele järgi. Olimegi siis meie natuke peale 8-t hotelli ees. Keda polnud oli aga nö takso. Ega me tegelikult ei näinudki põhjust, et keegi meie kottidele autoga peaks järgi tulema, sest meie hotell asus umbes 200 meetri kaugusel sadamast. Siiski kell pool 9 saabusid mingid mehikesed rolleriga, üks hüppas maha ja ütles, et ootaksime teisel pool teed. Läksimegi siis sinna, natukese aja pärast käskis ta meil temale järgneda. Ja meie järgnesime temale kuni sadamani, üllatus- üllatus. Tema oligi meie takso ja meie ilmselt takso rattad, või midagi sellist. Sest kotte vedasime igatahes ise. Laevasõit pidi kestma tund aega ja laeva nähes olime selles kindlad, sest meid vedasid edasi 5 250-st mootorit. Kuid siiski kestis sõit lubatust kauem. Umbes 2 tundi või nii. Kui olime umbes tund aega sõitnud hakkas ka ilm ilusamaks minema, tegi vähemalt tuju taas heaks. Varsti nägime juba suuri mägesid paistmas, ootused aina kasvasid. Kui olime jõudnud nende suurte mägedega saare sadamasse karjuti Lombok. Järelikult see ei olnud meie peatus. Lomboki kõrval oli 3 pisemat saart. Järelikult pidi üks neist see meie Gili Trawangan olema. Teised olid Gili Air ja Gili Memo. Tegime vahepeatuse ka Gili Air saarel. Tundus ilus, valge liiv ja sinine vesi- järelikult ei saanud meie saar sellest kehvem olla, sest Trawangan pidi party island olema:D Nonii ja jõudsimegi meie saarele. Mitte ühtegi halba sõna. Väga teistsugune elu, kui mujal maailmas. Neil ei ole autosid, rollereid, atv-sid või mis iganes elektrilisi maismaasõiduvahendeid. Nad liiklevad kas jala, jalgrattaga või nö hobusetaksoga. Teate ju küll- hobune ees ja vanker järgi. Kogu töö käib hobustega. Aga tagasi meie saabumise juurde. Kiirpaadilt maha astudes valdas mind kerge õnnetunne-PARADIIS. Kui me olime oma pagasi kätte saanud võttis meid rajalt maha kohalik noormees, kes pakkus meile kohe öömaja. Kui oli meie hinna ära kuulanud viis meid esimesse(tema enda) nö hostelisse, see meile ei sobinud, soovisime eraldi tubasid. Järgmiseks viis meid oma õe hostelisse, see oli juba parem variant, kuna seal oli nö konditsioneer ka ning eraldi toad. Järelikult sobis. Kui olime oma asjad tuppa viasnud otsustasime kõhtu täitma minna ning kohalikku elu veidikene lähemalt tundma õppida. Leidsimegi kena kohakese ranna ääres, ning hinnad tundusid ka sobilikud olevat. Mina võtsin juba meile tavaliseks saanud Mie Goreng Seafoodi( Nuudlid mereandide ja munaga), Heigo aga otsustas burksi ja friikate kasuks. Kõht täis, otsustasime snorksima minna et kohaliku mereeluga veidikene tutvust teha. Kuna Heili oli ma jala vartu rollu mootorit ära kõrvetanud ja söögikohas oma villi kogemata katki teinud siis otustas tema kaldale jääda. Meie aga läksime. Minu jaoks on kõik snorksimised huvitavad olnud. Seekord nägime aga suurt vähki kelle nö vuntside ulatus oli võibolla et isegi rohkem kui meeter. Vägev. Nägime veel palju kalu ning Armin kohtas ka musta-valgekirjut madu. Tagasi kaldale naastes muljetasime veidi, kuni Heili märkas tuttavate kirjadega katamaraani-Nordea. See lõi pahviks. Kui olime arutanud umbes 10-15 minutit, et huvitav kas kohtame ka Tättet ja Matveret, nägime katamaraanist eemaldumas kummipaati-me kõik ootasime huviga, kes sealt tuleb. Meie pettumuseks polnud see ei Tätte ega Matvere. Too mees oli meeskonnaga liitunud vaid päev varem ning kui meie teda viisakalt teretasime ja küsisime kuidas läheb, saime vastuseks vaid napi: Jälle eestlased, terve see saar on eestlasi täis. Okei, see selleks, ju ta siis oli eestlastest tüdinenud. Hiljem saime ka kinnitust märgates mõnda eesti keelt kõnelevat inimest. Käisime siis veelkord jalutamas ja kohalikku elu uurimas ning lõpuks oli aeg õhtusöögiks, otsustasime külastada sama kohta mida päeval. Seekord otsustasin proovida kohalikku Cesari salatit, mis polnud just päris selline kui näiteks Arensburgis. Aga maitsev oli ta sellegipoolest. Võtsin magustoiduks krõbedaid banaane šokolaadikastmega. Mm, nämm:D Kui kõht täis söödud tuli isu tähistada, oleme siiski party islandil:D Võtsime siis suuna marketi poole, kus pika arutelu tagajärjel otustasime võtta kohalikku viinataolist 38 protsendilist alkoholi nimega Arak. Mis on spritega üllatavalt hea. Sprite ja Araki kokteili nimetatakse siin Arak Attack. Kui olime alkoholi kätte saanud oli mul vaja wc-d külastada. Läksin hostelisse. Uksest uuesti väljudes ja seda lukustades kuulsin seljatagand lõbusa noormehe Alohat ja küsimist kuidas läheb. Ringi pöörates nägin päevitunud poissi, kes tutvustas ennast Cedricuna. Kui olime mõned sõnad vahetanud ning üksteisega tutvunud, küsis ta kas ma sooviksin tema ja ta sõpradega ühe õlle juua, mõtlesin et miks ka mitte. Nad ööbisid samas kohas kus meiegi, seega polnud pikk tee, kuid pime oli. Sinna jõudes kukkus ta vabandama, et neil pole siiani elektrit jne. Mul polnud selle vastu midagi. Tutvusin siis kõigi tema sõpradega, kes olid samuti prantsusmaalt: Mathieu, Martina, Julien, Alex, Andrien, Floria, Yohan ja loomulikult Cedric. Kui olin nende kõigiga tutvunud ning õlle oli otsakorral, tulid mulle meelde Heili, Heigo ja Armin. Vot siis hakkas kiire, nemad teadsid ju et ma lähen ainult vetsu. Jätsin kõigiga hetkeks hüvasti ning lubasin et naasen poole tunni jooksul. Tagasi randa jõudes olid poisid juba pudeliga poole peal. Otsustasin võtta mõned koksid, ning seejärel minna tagasi prantslaste juurde. Taas olin prantslaste juures, nüüd oli neil elekter tagasi ning sain kõigiga uuesti tutvuda, kuna ei viinud enam nägu ja nime kokku. Natuke aega lobisemist ning siis otsustasid nad turule sööma minna, kuna mina olin just natuke aega tagasi söönud siis minul soovi polnud, kuigi toidud nägid isuäratavad välja. Seal kohtusime ka kahe hollandi päritolu tüdrukuga, kes hiljem õpetasid mulle kõhutantsu. Kui kõigil kõhud täis siis otsustasime minna kohalikku odava alkoholiga baari nimega Ruby bar. Väga mõnus, seal sain lähemalt tuttavaks Mathieuga ning teistega samuti. Pidu lõppes varahommikul 6 paiku, kui kõik puhkama otsustasid minna. Sellega sai siis 1-ne päev otsakorrale.