Päev enne saabumist paradiisisaarele.

Huh, pole ammu kirjutanud enam. Nüüd vast tuleb pikim jutt:D Head lugemist. Nonii alustan siis sellest, et meie viimasel (mitte päris viimasel, aga enne seda kui tulime siia saarele) päeval Balil võtsime ette pikema autotripi Bali peal. Leppisime kohaliku mehega kokku, et ta korjab meid hommikul kell 9 meie Dana Guesthousest peale ja siis alustame sõitu. Hommikul täpselt nii nagu kokku leppisime oli autojuht kohal ja sõit võis alata. Auto oli mönusalt suur nii, et meie suured kotid mahtusid ilusti ära, ja me ise ka muidugi. Sõitsime läbi pealinna Denpasari, katastroofiline liiklus. Meie esimeseks sihtpunktiks oli järjekordne tempel. Seekordses templis polnud minu jaoks miskit erilist. Järgmine sihtpunkt oli kauaoodatud monkeyforest. Amazing (Y) Korralik adrenaliinilaks. Enne sisseminekut ostsime pisikesi banaane, mis olid ahvidele mõeldud. Sissepääs oli kuskil 1 euro ja banaanide eest maksime kuskil 1,6 eurot. Otsustasin 1 banaani enda kätte võtta ja ülejäänud kotti panna. Nii kui ahv banaani nägi hüppas ta minu seelikusabast kinni ja juba banaan lendas ning mina šoki äärel. Järgmisena tahtsin pakkuda banaani ühele laisale ahvile, kes oli ilmselgelt ennast ülesöönud:D Kuna tema ei tahtnud siis otsustas üks pärdik mulle selga hüpata ning pluusipaelad lahti sikutada et banaani saada. Otsustasin banaanidest mõneks ajaks keelduda. Kogu mets kihas ahvidest, lõbus oli. Nägime ka kohalikku tseremooniat. Ei oska õelda milleks see oli, aga tol päeval nägime taolist tseremooniat veel mitmes kohas. Metsast väljudes ootasid meid juba Heili, Armin ning autojuht. Järgmiseks sihtkohast olid hämmastavad riisiväljad. Seal võtsid meid rajalt maha kohe kohalikud kooliõpilased, kes olid samavanused nagu mina. Nad olid tulnud sinna praktiseerima inglise keelt, ning otsustasid teha meile tuuri riisiväljadel. See oli imeline. Jalutuskäigu ajal õppisime üksteist paremini tundma ning nad rääkisid kohalikust elust. Peale riisivälju hakaksid kaugelt paistma mäed ning ka kõrvad läksid lukku, sest olime järjest kõrgemale tõusmas. Nimelt meie järgmiseks sihtpunktiks oli vulkaani külastus. Kuigi mitte päris vulkaani jalamil, kuid siiski nägime vulkaani tema täies hiilguses. Vulkaan purskas viimati 2000 aastal. Ja see aasta, kui toimus 6 palline maavärin, kardeti, et see võib taas purskama hakata. Kuid õnneks mitte, sest ilmselt ma ei oleks hetkel siin siis:) Käisime ka kohvi ja teed joomas ning ostsime mõningaid puuvilju. Otustasime edasi liikuda. Järgmiseks oli taas tempel, seekorde aga erines teistest. See asus üsna linna südames ning seal toimus järjekordne samalaadne tseremoonia/jumalateenistus. Panid jumalatele ande jne. Väga palju rahvast oli igal pool. Seal me ei olnud väga kaua, kuna aeg liikus muudkui edasi ja me pidime kella 6-ks meie sadamalinnas olema. Järgmine sihtpunkt: üllatus, üllatus:D TEMPEL. Aga seekordne oli ilmselt parim, kus olen käinud. Nimelt oli seal templis  nahkhiirte koobas, mis oli kohalikele moslemitele püha paik. Seal olid hiigelsuured nahkhiired, mida eestis olevatega ei anna võrreldagi, kahjuks me ei näinud neid lähemalt, kuna see oli piiratud ala palvetajatele. Nemad käisid ja viisid ande koopasuu juurde, kus hiljem märkasime ka rotte askeldamas. Ei kujuta ette, milleks nemad vajalikud olid. Sealt edasi jõudsime juba oma sadamalinna nimega Padang Bai. Väga ilus kohake, ilma igasuguste kauplejateta. Kui välja arvata kõik, kes tahtsid meile kiirpaadi pileteid müüa. Oma hostelist saime siiski kõige soodsama hinnaga. Kui olime arvestanud 500 000 ruupiaga inimene, siis sealt saime 275000 inimene. Väga hea hind. Kui olime oma asjad lahti pakkinud otustasime sööma minna. Leidsime ilusa paigakese, kus oli ka wifi:) Sõime oma kõhud täis ning otustasime väikesed dringid teha ühes ilusas baaritaolises kohas, mis oli samas ka hostel, kuhu tahtsime alguses minna, kuid see oli täis. Seal avastasin, et teleekraanilt tuleb jalgpall. Jooksin lausa baarileti äärde. Koos kohalike poistega elasime Manule kaasa, üks otustas muidugi evertoni poolt olla, kuid niikuinii manu võitis:) Ja peale jalgpalli otsustasime magama minna, hommikul tuli varakult meie paadi peale minna. Edasisest kirjutan homme. Siis kirjutan kogu oma tripist siin Paradiisisaarel nimega Gili Trawangan.